2009/3−4 (18)

Erinumber "Muinsuskaitse ja restaureerimise ajaloost"
Pühendatud Villem Raami 100. sünniaastapäevale
Koostanud Anneli Randla



Muinsuskaitse ja restaureerimise ajaloost. Pühendatud Villem Raami 100. sünniaastapäevale. Anneli Randla
PDF
7



ARTIKLID

Hilkka Hiiop, Anneli Randla.
Eesti kirikute keskaegsete seinamaalingute uurimisest ja restaureerimisest
PDF
9−38

Käesoleva artikli eesmärgiks on anda esmane ülevaade Eesti kirikute keskaegsete seinamaalingute senisest uurimis- ja restaureerimisloost alates 20. sajandi algusest kuni tänapäevani. Põhitähelepanu on pööratud Viktor Filatovi poleemilisele tegevusele 1970. aastatel. Artiklis kaardistatakse ka edasiste uuringute ja konserveerimise vajadused ja võimalused.


Lilian Hansar. Eesti vanalinnade plaanistruktuuri tüpoloogia 13.–17. sajandil
PDF
45−71

Artiklis analüüsitakse Eesti vanalinnade plaanistruktuure keskajal ja nn Rootsi ajal ning vastavaid linnaehituslikke seoseid Läänemere-äärsete maadega. Sellega kaasnevalt koostatakse muinsuskaitsealade plaanitüpoloogia. Keskaegsetes vanalinnades eristatakse järgmisi plaanitüüpe: üks pikk tänav (Lihula), T-kujuline tänavaskeem (Rakvere), veekogu suunas kulgevad tänavad (Haapsalu, Kuressaare), teede hargnemiskoha Y-kujuline tänavaskeem (Valga), reeglipärane (Paide, Viljandi, Pärnu, Tartu, Narva) ja ebareeglipärane plaaniskeem (Tallinn, Kuressaare). Keskaegne tänavastruktuur on hästi säilinud Tartus, Haapsalus, Kuressaares, Lihulas, Rakveres, Viljandis, Paides, Valgas, osaliselt Pärnus, halvemini Narvas. Rootsiaegsetes linnalaiendusplaanides domineerib ruudustikplaan (Narva, Pärnu). Kuressaare realiseerimata ideaallinna plaan oli uuenduslik kogu tolleaegses Rootsis. Pärnu rootsiaegset planeeringut peetakse renessansiajastu ideaallinna suurepäraseks näiteks, kus on lahendatud keeruline ülesanne seostada uus ja vana ning luua ajastu nõuetele vastav sümmeetrilise kompositsiooniga tervik.


Riin Alatalu. Vanalinnade kaitsetsoonid Eesti NSV-s. Linnasüdamete säilitamine totaalkaitse meetodil
PDF
79−93

Käesolevas artiklis vaadeldakse nõukogude süsteemi eeliseid ja puudujääke muinsuskaitse kehtestamisel. Reaktsioonina Teise maailmasõja järgsetele linnade arendamisega kaasnenud lammutustele loodi ajalooliste vanalinnade kaitseks kaitsetsoonid. Praegu vanalinnade muinsuskaitsealade nime all tuntud kaitsetsoonid suurendasid oluliselt muinsuskaitseinstitutsioonide mõjuvõimu mitte ainult ajaloolise keskkonna ja hoonete säilitamisel, vaid ka linnade planeerimisel ja uusehitiste püstitamisel. 1960.–1970. aastatel sai tegus muinsuskaitse endale üheaegselt nii rahvuslike väärtuste edasikandja oreooli kui ka areneva ühiskonna takistaja rolli. Muinsuskaitse institutsioonid võtsid vabatahtlikult enda kanda vastutuse meie linnasüdamete arengu eest. Vastutuse monopoliseerimine aitas kaasa nii arhitektide kui ka laiemalt ühiskonna kasvavale ükskõiksusele pärandi väärtustamisel ja kaitsel, mille mõju annab tunda tänapäevani.


Mariann Raisma. Pärand ja perestroika. Muutused muuseumides 1980. aastate lõpul–1990. aastate alguses
PDF
99−121

Artikli teemaks on aastad 1987–1993, periood, mil muuseumikultuuris toimus 20. sajandi üks olulisemaid paradigmamuutusi. Perestroika aeg oli monumentaalne ajaloo ümberkirjutamise aeg ning ka muuseumidel oli võimalik kirjutada uut ajaloodiskursust ja räägiti lahti mitmedki varem käsitlemata teemad. Sellesse perioodi jääb nii Eesti NSV Revolutsioonimuuseumi avamine kui ka esimesed rahvuslikku ajalookirjutust järgivad näitused. Kiired muutused ühiskonnas viisid aga mäluasutused 1990. aastate alguses väga keerulisse olukorda, mis pani ühiskonda küsima muuseumide mõtte üle.



FOOKUS

Jukka Jokilehto. The Complexity of Authenticity
PDF
125−135



ÜLEVAATED

Uue muinsuskaitse aeg ja ruum. Kurmo Konsa
PDF
137−141