Viimane number

2021/1–2 (30)

ARTIKLID

Eero Kangor.
Kunstiajalugu kui rahvusteadus. Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli rajamisest ja esimese professori valimisest 1920.–1921. aastal
7–33

Sellele, kas kunstiajalugu oli sarnaselt Põhjamaadele ja Saksamaale ka Eestis rahvusteadus ajal, mil Tartu Ülikool rahvusülikoolina avati, otsitakse vastust kunstiajaloo professori kandidaatide kirjavahetust analüüsides ning Raadi mõisa Liphartide kunstikogu omandamise ja ülikooli antiigikogu tagasisaamisega seotud asjaajamiste taustal. Kuigi kunstiajaloo õppetool kuulus juba alguses ülikooli struktuuri, hakati professorit otsima alles pärast Raadi kunstikogu omandamist ülikoolile, sest sooviti leida spetsialisti, kes selle eest hoolt kannaks. Kui aga tekkis võimalus, et Voronežist saadakse tagasi ka ülikooli antiigikogu, leiti, et kunstiajaloo professoriks sobiks ka klassikaline arheoloog. Kandidaate tuli äsja iseseisvunud riigis valitsevate poliitiliste ja majanduslike olude stabiilsuses põhjalikult veenda ning Helge Kjellini otsust Tartusse tulla mõjutas kaasmaalane Johan Bergman.


Krista Kodres. Teadmisjanu ja dialoogivajadus: Eesti NSV kunstiajaloolased kirjutavad Sten Karlingile
39–64

Artikkel tegeleb Stockholmi ülikooli professori Sten Karlingi ja kolme Eesti NSV tuntud kunstiteadlase ning 1950. aastate lõpust 1987. aastani kestnud kirjavahetusega. Sten Karling oli Voldemar Vaga, Helmi Üpruse ja Villem Raami õppejõud Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis, Tartu Ülikoolis. Mahukas kirjavahetus (kokku üle 300 kirja) on hoiul Getty uurimisinstituudis Los Angeleses. Artikli fookuses on kirjavahetuse kolm aspekti: kuidas peegeldub selles Eesti NSV-s tegutsevate kunstiajaloolaste arusaam kunstiteadusliku uurimistöö põhiküsimustest ja meetoditest, sh kuidas see oli mõjutatud aktuaalsetest sotsialistlikest ühiskondlikest oludest; kuidas töötas kirjavahetus kultuurivahetusena, arvestades külma sõja informatsiooni ja suhtlust piiravaid tingimusi ning missugust lisa võib (ENSV-s tegutsenute osas kindlasti enesetsenseeritud) kirjavahetus pakkuda nõukogude-uuringutele üldisemalt.


Karolina Łabowicz-Dymanus. The Library of the Institute of Art of the Polish Academy of Sciences: Mirroring ‘Official’ and ‘Unofficial’ Distribution of Knowledge, 1949–1970
69–82

Külma sõja tingimustes toimis Poola Teaduste Akadeemia Kunstiinstituut Varssavis ainulaadse lääne kujutav- ning etenduskunstide uuringute levitajana. Alates selle asutamisest 1949. aastal kuni 1960. aastate lõpuni evis instituut Poolas juhtivat positsiooni, mille tõttu koondus sinna kujutav- ning etenduskunste puudutav intellektuaalne suhtlus poola ja lääne teadlaste vahel. Instituudi raamatukogu pakub võimaluse mõistmaks, kuidas ringlesid ühiskonnas toonased kunstiteooriad. Laialdaste isiklike kontaktide kaudu oli instituudil võimalik koguda uuemat erialast kirjandust, mis nõukogude võimu jaoks liigitus „mitteametlikuks”. Kunstiinstituudi raamatukogu nimistute uurimine annab võimaluse rekonstrueerida ideede ja teadmiste levimist Poola Rahvavabariigis.


Kädi Talvoja. Eesti kunsti internatsionaalsed ahelad. Tallinna graafikatriennaalide rollist
87–104

Artikkel mõtestab Tallinna graafikatriennaalide näitel Balti kunstitriennaalide rolli regiooni kunstis nõukogude perioodil. Üheks olulisemaks jälgimisliiniks on triennaali rahvusvaheliseks avardumise katsed ja triennaali formaadi mõju kunsti arengu tajumisele.


Hanno Soans. Sõpruskond, kunst ja suhted keset kulmineeruvat kriisi – kihhotism üleminekuaja Eestis 1985–1992
111–146

Artikkel keskendub ühele eripärasele nähtusele üleminekuaja Eesti kunstielus – kihhotistide rühmituse moodustumisele boheemlaslikust sõpruskonnast, liikmete omavahelisele suhtlusele, ideede levikule, materiaalsele baasile ja kihhotistide tegevuskunstile. Käsitlusele tuleb üleminekuaja raskeim faas aastatel 1985 1992, s.t et kunstilist tegevust interpreteerides hoitakse pidevalt pilk ka ühiskondlikel oludel. Artikkel osutab sellele, kuidas proto-performance’ite ja performance’itega eksperimenteerides toimusid olulised nihked grupi liikmete eneseteadvuses, lähtudes metafüüsilise autentsuse põhimõttest, mis osutus esialgu olulisemaks kunstimaailmas positsiooni saavutamisest. Kihhotistide kollektiivne kunst toimis identiteedipoliitilisi nihkeid luues, mis võimaldas enda vabastamist hilisnõukogulikust kultuurikontekstist, flirtides kohati mõningate dissidentluse aspektidega. Lähtudes värvikatest detailidest ja intervjueeritavate otsesest kõnest, püüab artikkel jõuda üldistusteni kihhotistide positsiooni suhtes üleminekuaja Eesti kunstielus.


Andres Kõnno, Teet Teinemaa. Rehepapi 150 aastat: muutuvad tõlgendusindeksid rehepapi-teksti näitel
155–178

Artikkel uurib rehepapi tegelaskuju tekstikorpust ja seda ümbritsevate tähendusvõimaluste muutumist ajas. Tegelaskuju esimene kirjapanek pärineb 19. sajandi lõpust, seega on algupärase rahvakultuuri elemendi moodsasse kirjakeelde vahendamisest möödunud rohkem kui 150 aastat. Hoolimata kultuurilise retseptsiooni näilisest kaootilisusest on võimalik viidata teatud struktuurilistele seaduspärasustele, mis selgitavad loo jutustamise kultuuriliste funktsioonide muutumist ajas. Peatume eelkõige tegelaskuju praegusaegsetel tõlgendustel – Andrus Kivirähki romaanil „Rehepapp ehk November” (2000) ja Rainer Sarneti ekraniseeringul „November” (2017). Alljärgnevas on rehepapi-teksti uurimiseks pakutud kolm olulisemat lähtekohta: (1) semiootika kui analüütiline lähtekoht mistahes olemuslikult keeleliste taustsüsteemide kirjeldamiseks ja tüpologiseerimiseks; (2) meediateoreetikute vaade ajaloole ja kultuurile, lähtudes üldistusest, et iga uut tüüpi meediumiga kaasnevad uued praktikad ja loo jutustamise viisid; (3) prantsuse-leedu semiootiku Algirdas Julien Greimasi narratiivikäsitlus, nn semiootiline ruut, mille funktsioone tutvustame praktilise analüüsi kaudu. Lõpuks toome välja, et romaan on otsesemalt kohalikule publikule suunatud, samal ajal kui film püüab vastata nii kohaliku publiku kui ka rahvusvaheliste filmifestivalide külastajate ootustele, mistõttu vahetab viimane romaanis esinevat keskset diskursust.


LEIUD

Anu Mänd. Kaks keskaegse Liivimaa kunstiteost Poznańis
183–196


ÜLEVAATED

Eesti kunsti ajalugu 3. 1770–1840: Värske kevadõhk, paarsada aastat vana. Liisa-Helena Lumberg, Oliver Orro
197–208

Eesti kunsti ajalugu 4. 1840–1900: Üüratu üheksateistkümnes ja Balti vaikelu. Linda Kaljundi
208–215

Eesti vanem graafika ootab uusi uurijaid. Kristiina Tiideberg
215–217

Pilk kõrvalt Eesti kunsti ajaloole. Liina Lukas
217–219


KROONIKA 1. I – 31. XII 2020
221–229


AUTORID
230–231