2010/1−2 (19)

ARTIKLID

Mari Laanemets.
Happening’id ja disain – visioon kunsti ja elu terviklikkusest
PDF
7−34

Artikkel analüüsib kunsti ja disaini vahelist suhet 1970. aastatel esile kerkinud uue kunstikäsitluse ja kunstilise tegevuse ümbermõtestamise kontekstis. Vaatluse all on selle popkunstist lähtuva, algselt keskkonna ja olmekultuuri suhtes kriitilise praktika teisenemine: suhestudes tegelikkusega, sellele alternatiive otsides jõuti keskkonna estetiseerimiseni. Antiautoritaarsest, iroonilisest kunstnikust sai selle keskkonna autoritaarne kujundaja. Elu ja kunsti ühendamispüüdlus, selle praktika oluline osa, oli olnud kesksel kohal happening’ipraktikas ning jätkus ajakirja „Kunst ja Kodu” veergudel, seal aga juba tervikkunstiteose ideoloogia tähe all. Artikkel käsitleb seoseid juugendi taotluste, aga ka William Morrise ideedega.


Anu Allas. Nõukogude absurd. 1960. aastate eesti kunst eksistentsialismi taustal
PDF
41−67

Artikli eesmärk on vaadelda eksistentsialismi ühe võimaliku taustana kolmele 1960. aastate eesti kunstikirjutistes esile kerkinud uuele teemale: kunsti „filosoofilisuse” küsimus, kunstilise kujundi probleem ning poleemika inimese ja tema olemuse üle. Martin Esslini loodud mudelile toetudes on osaliselt eristatud eksistentsialismi ja absurditaju ning tõstetud esile külma sõja aegsetes Idabloki riikides tekkinud absurditaju eripära, keskendudes peamiselt nn mõõdukale modernismile („karm stiil”) ja sürrealismi mõjule eesti maalis ning graafikas.


Elnara Taidre. Kosmoseteema käsitlusi Nõukogude Eesti graafikas
PDF
72−98

Artikkel käsitleb kosmoseteema arendusi Nõukogude Eesti graafikas, tuues välja erinevaid aspekte kontseptuaalsete alateemade kaudu. Kosmoseajastu on 20. sajandi märgilisemaid fenomene, samas Eesti Nõukogude Liitu sunnitud kuulumise kontekstis jäi kosmosevallutuste tähendus ambivalentseks: TTR-i vaimustuse kõrval toimis ka vaikne vastupanu nõukogude ideoloogiale. Nõukogude Eesti graafika on hea näide ametliku teema käsitlusest, mis toimus sageli oma (vormi)otsingute tarvis motiivi nihutades või hoopis teisele aspektile keskendudes. Kosmoseteema ise julgustas fantaasiapiltide loomist, mille saavutamiseks pöörduti sürrealistlike motiivide, modernistliku kollaaži ja popilike kujundite poole, kasutati enda leiutatud sümbolite või psühhedeelia keelt.


Tõnis Tatar. Olav Marani vaikelude poeetikast
PDF
103−117

Artikkel käsitleb maalikunstnik Olav Marani traditsioonilises laadis loodud vaikelude kunstilist mudelit ja teostes väljenduvaid esteetilisi ja eetilisi kvaliteete. Püütakse dešifreerida religioosse kunstniku elufilosoofilist sõnumit sellisena, nagu see tema töödes avaldub, ning osutada võtetele, mille abil ta seda väljendab. Kirjeldatakse ka vaikelu kui žanri eripära ning tuuakse välja Marani eelkäijad kunstiajaloost, samuti tema erinevus nendega võrreldes.


Epp Lankots. Narratiivsuse probleem kaasaegses arhitektuurihistoriograafias. Mõned võimalused Leo Gensi arhitektuurikirjutuse lugemiseks
PDF
122−139

Artiklis käsitletakse kriitilise historiograafia valguses 20. sajandi Lääne moodsa arhitektuuri ajaloo tekstide lugemisvõimalusi ning uuritakse, kas ja kuidas on tekstilised vahendid – s.t viisid, kuidas ajaloolist teadmist luuakse – seotud nii kaanoni konstrueerimise kui ka teiste võimalike narratiividega. Lääne klassikutega võrdluses vaadeldakse lähemalt Leo Gensi kui peamise nõukogude ajal Eestis moodsast arhitektuurist kirjutanud ajaloolase tekstistrateegiaid. Gensi tekstides ilmnev narratiivi põhjuslikkuse muutumine ning näiliselt puuduv, kuid lääne autoritega võrreldav modernismi- või ajastutunnetus viitab ühtlasi meil sõjajärgsetel aastakümnetel valitsenud ebakindlusele moodsa arhitektuuri ajaloolisel käsitlemisel.


Jüri Hain. Villem Raam – järjepidevuse hoidja kunstikultuuris
PDF
145−159

Artikkel käsitleb Villem Raami (1910–1996) tegevust kaasaegsest eesti kujutavast kunstist kirjutajana aastail 1957–1986. Vaatluse all on tema tähelepandav osa eesti kunstikultuuri järjepidevuse ning rahvusliku identiteedi rõhutamisel ajal, mil selline tegevus tähendas vastuseisu totalitaarse režiimi survele. Seda tegi ta esmajoones oma põlvkonnakaaslaste (Lepo Mikko, Valdemar Väli, Olga Terri jt) loomingu analüüsijana.


Merle Tank. Sissevaade 1917.–1928. aasta eesti kunstikirjutusse. Eesti Kunstnikkude Ryhma uue kunsti ideed kohaliku kunstikirjutuse taustal
PDF
163−176

Käesolev artikkel püüab analüüsida aastatel 1917–1928 eesti kunstikirjutuses esinevaid kunsti mõtestamisega seotud mõisteid ja ideid ning kõrvutada neid Eesti Kunstnikkude Ryhma (edaspidi Ryhm) loomingu printsiipidega. Analüüsitavate tekstide põhjal joonistub välja seisukoht, et Ryhma liikmed toetusid oma kunsti põhimõtete sõnastamisel varasematele arusaamadele ning „puhastades” välja modernistliku kunsti seisukohad, andsid mitmele põhimõistele varasemast erineva, uudse tähenduse.


Liia Rebane. Kuld ja pruun, kuld ja purpur. Uusaegsest köitekunstist Kaspar Meuseri raamatuköite näitel
PDF
181−206

Jakob Krause ja Kaspar Meuseri raamatuköited on ühed kaunimad saavutused renessansiaegses köitekunstis. Käesolev kirjutis vaatleb küsimusi, mis on seotud ühe Soome Rahvusraamatukogus säilitatava uusaja alguse raamatuga, selle köite atribueerimisega Kaspar Meuserile ning on täienduseks varasematele nn Krause-Meuseri köidete ning renessanssköidete uurimustele. Artiklis käsitletakse kõnealuse raamatu rariteetsust kahel tasandil: trükis ja köide. Viimase puhul on võrdlusmeetodi abil välja selgitatud töökoda ja meister ning on heidetud pilk tollasele ajaloolisele kontekstile. Õukondadevahelised suhted, poliitilised olukorrad, sh sõjad ning eriti Teine maailmasõda, on paisanud laiali kunagi ühte kollektsiooni kuulunud raamatud mitmete riikide mäluasutustesse. Seetõttu ei ole tänapäeval teada, kui palju on säilinud Krause-Meuseri kollektsiooni kuulunud köiteid, samuti puudub terviklik teave nende asukoha ja seisundi kohta.


Andreas Ventsel. Hegemooniline tähistamisprotsess fotograafias
PDF
212−229

Käesolev artikkel seab oma eesmärgiks välja töötada efektiivsemad analüüsivahendid fotodel konstrueeritud võimusuhete uurimiseks. Peamiseks analüüsiobjektiks on see, kuidas Stalini-aja Nõukogude Eesti avalikus massimeedias (ajalehed) ringelnud fotodel kujutati „rahvast” kui nõukogude kultuuri ideaalset minapilti. Artikli esimeses osas integreerin Tartu-Moskva kultuurisemiootika ja Essexi diskursuseteoreetilised ideed, mida töö teises osas täiendan Roland Barthes’i ja visuaalretoorika fotograafiaalaste seisukohtadega. Artikli lõpus eristan nelja hegemoonilist tähistamisstrateegiat fotograafias: visuaalne nimetamine, dominanttekst, koodtekst ja dominantkeel.



FOOKUS

Walter Benjamin. Kunstiteos oma mehhaanilise reprodutseeritavuse ajastul.
Tõlkinud Mati Sirkel
235−255

Jaak Tomberg. Kunstiteose-essee kunstiteaduslikust aktuaalsusest
256−259



ÜLEVAATED

Baltimaade kunstiajaloo geograafiad. Anu Allas
260−265

Rahvusvaheline seminar „Translocal Express. Kuldaeg” 26.–27. märtsil 2009 Kumu kunstimuuseumis. Heili Sõrmus
265−268

Tehislikustuva maailma kunstist. Kurmo Konsa
268−272

Enn Põldroosi paradoksid neljast vaatenurgast. Eero Kangor
272−274

Püha graal ja suudlustahvel. Uurimus keskaegse Liivimaa altaririistadest. Reet Rast
275−278

Kaheksa sajandit võimu ja valitsust Toompea lossis: arhitektuur ja kunst kõnelevad. Krista Kodres
278−281

Ajakirjad ja sarjad. Andreas Trossek, Kadi Polli, Juhan Maiste, Vallo Nuust
282−288



KROONIKA 1. I – 31. XII 2009
289−294