2011/3–4 (20)

Erinumber „Eesti filmi sajand”
Koostanud Eva Näripea

Eva Näripea. Eessõna
PDF
7–8


ARTIKLID

Virve Sarapik, Alo Paistik.
Eesti filmiretseptsioon 20. sajandi alguses: laadapalaganilt eestuppa
PDF
11–27

Artikkel võtab vaatluse alla Eesti varase filmiretseptsiooni ning selle teisenemise 20. sajandi esimestel aastakümnetel. Uurimuse keskmes on küsimus, milline intellektuaalne kontekst mõjutas arusaamu ja arvamusavaldusi filmi kohta Eestis, kes olid nende arvamuste sõnastajad ning milliste teemade üle arutelu toimus. Ereda ja küpse erandina tõuseb üldisel foonil esile pseudonüümi S. Culex all ilmunud pikem kirjutis. Et 20. sajandi alguse kõige uuendusmeelsem kultuuriliikumine oli Noor-Eesti, siis vaadeldakse ka selle juhtfiguuride filmialaseid mõtteavaldusi.


Eva Näripea. Uued lained, uued ruumid. Eesti eksperimentaalfilm 1970. aastail
PDF
34–57

Artikkel keskendub mässumeelse Jaan Toominga 1970. aastail vändatud autorifilmidele, mille eesmärk oli valitsevate jõudude õõnestamine. Henri Lefebvre’i mõisteaparatuurile toetudes väidan, et tema eksperimentaalne filmiloome, iseäranis kurikuulus riiulile jäetud „Lõppematu päev” (1971/1990) kujutab ja loob peavoolukino abstraktsele ruumile vastanduvat eristuvat ruumi. Toominga linateosed uuendasid täielikult toonases Eesti filmis domineerinud pildikoode ja narratiivikarkasse ning nende innovaatiline ruumilissotsiaalne representatsioonirežiim kritiseeris julgelt nõukogude ideoloogia-apparatus't.


Mari Laaniste. Enesekuvandeist ja maailmapildist Priit Pärna filmides „Kolmnurk” ja „Hotell E”
PDF
62–92

Artikkel käsitleb kaht animafilmi Priit Pärna „raskete” filmide tsüklist, „Kolmnurka” (1982) ja „Hotell E-d” (1992). Esimene nimetatuist vaeb küllaltki kitsas perspektiivis, läbi postmodernistlikult iroonilise prisma nõukogulikke soorolle ja lähisuhteid. Teine kajastab raudse eesriide langemisega kaasnenud avaramat maailmavaatelist šokki ja identiteedikriisi. Käesolevaga püüan neid filme kõrvutades osutada sellele, mil moel peegelduvad linateostes nende valmimise vahele jääva kümne aasta jooksul nii laiemas taustsüsteemis kui selle tulemusel ka kohalikus enesekuvandis ja maailmapildis toimunud ulatuslikud muutused.


Andreas Trossek. Tumeda animatsiooni surm Euroopas: Priit Pärna „Hotell E”
PDF
97–119

Artikkel vaatleb, kuidas Mihhail Gorbatšovi võimuletuleku aastail Nõukogude Liidus üleüldiselt esilekerkinud sotsiaalkriitilisemate, „tumedate” või kunstiliselt pretensioonikamate filmide trend Eesti animatsioonis kulmineerub ja ühtlasi lakkab Priit Pärna joonisfilmiga „Hotell E” (1992). Artiklis analüüsitakse filmi konkreetse juhtumiuuringu tasandil, üritades esmalt välja joonistada laiemat ajaloolis-kultuurilist konteksti „Hotell E” ümber ja teisalt näitlikustades, et film on vaadeldav mitme varasemalt vallandunud kultuurilise protsessi finaalina: filmis on kombineeritud endisele Ida-Euroopale iseloomulik hilis- või „küpse” sotsialismi vastane võimukriitika igatseva ihaga alati virtuaalsena tajutud lääne suunas.


Mari Laaniste. Vastakad vaated. Eesti ja eestlaste käsitlustest taasiseseisvusaegses filmikunstis
PDF
124–139

Alljärgnev on lühike ülevaade „kõlbuliku rahvuskuvandi” vormimise katsetest Eesti filmikunstis viimase kahe aastakümne jooksul. Kodumaiste filmiloojate pingutusi selles vallas kõrvutatakse mõningate kaugeltki mitte sama meelitavas võtmes lahendatud Eesti ja eestlaste kujutistega rahvusvaheliselt filmimaastikult. Esitatavad väited tuginevad suuresti kõnealuste linateoste retseptsioonile kohalikus pressis.


Katre Pärn. Autori ilmnemine stiilis: Sulev Keeduse „Georgica”
PDF
144–161

Käesolevas artiklis analüüsin filmi „Georgica” kaudu filmilavastaja Sulev Keeduse autoristiili. Seejuures pole autoristiil määratletud üksnes autori stiilivõtete formaalse mustrina, vaid kontseptualiseerivana, s.t stiilimustrite kaudu ilmneva autori mõtestava kohaloluna filmis. Selleks uurin stiili formaalseid tunnuseid dialoogis kontseptuaalsete funktsioonidega, mida nad filmis realiseerivad.


Ewa Mazierska. Postsotsialistlik Eesti filmikunst kui rahvusülene kino
PDF
166–187

Artikkel käsitleb Nõukogude Liidu lagunemise järel valminud Eesti filme kui rahvusülese kino näiteid. Arutlus toetub Steven Vertoveci arusaamale rahvusülesusest kui nn diasporaateadvusest, mida iseloomustavad kahe- või mitmepaiksed samastumis- ja ustavusmustrid. Uurimus näitab, et vaatlusaluste filmide tegelasi vormivad mitmesugused mõjutused ja hübriidsed väljenduslaadid, ning et nendevaheliste sidemete aluseks pole enam pelgalt ühine rahvuslik pärand. Artikkel analüüsib nii ajaloolise kui ka kaasaegse sündmustikuga filme, nagu „Malev” (rež Kaaren Kaer, 2005), „Minu Leninid” (rež Hardi Volmer, 1997) ja „Sigade revolutsioon” (rež Jaak Kilmi, René Reinumägi, 2004) ning „Ristumine peateega” (rež Arko Okk, 1999), „Täna öösel me ei maga” (rež Ilmar Taska, 2004) ja „Lurjus” (rež Valentin Kuik, 1999).


FOOKUS

David Martin-Jones.
Deleuze, filmikunst ja rahvuslik identiteet. Narratiivi aeg rahvuslikes kontekstides
Tõlkinud Eva Näripea
193–218


ÜLEVAATED

Taasleitud kadunud ja unustanud kino. Jonathan L. Owen
219–225


AUTORID
227