2013/1–2 (22)

ARTIKLID

Eva Näripea.
Teel apokalüptilise nullpunkti poole: Käsitlusi tööst taasiseseisvumisjärgses Eesti autorikinos
7–23

Toetudes David Harvey arusaamale neoliberalismist kui riisumisel põhinevast kapitali akumulatsioonist, analüüsib artikkel töö representatsioone viimase kümnendi Eesti autorikinos, täpsemalt filmides „Agent Sinikael” (2002, reþ Marko Raat), „Sügisball” (2007, reþ Veiko Õunpuu), „Püha Tõnu kiusamine” (2009, reþ Veiko Õunpuu) ja „Kirjad Inglile” (2011, reþ Sulev Keedus). Mitmesuguste töötajarollide ja töötegemise tüüpide (valge- ja sinikraelise tööjõu, loometöötajate) kaudu kritiseerivad kõik vaatlusalused filmid vabaturufilosoofia hegemoonia tingimustes aset leidvaid protsesse, mis õõnestavad kapitali huvides avalikke huve ning palgatööjõu sotsiaalset ja isiklikku turvatunnet, lõhustades ühiskonda selle kõigil astmeil.


Kristo Nurmis. Eesti ja eestlane Saksa okupatsiooni aegsetel propagandaplakatitel, 1941–1944
30–71

Artikkel käsitleb Saksa okupatsiooni aegsetel propagandaplakatitel esitatud Eesti ja eestlase kujutamisstrateegiate kaudu natsionaalsotsialistliku võimu visuaalset representatsiooni Eestis ning selle muutumist ajas. Autorit huvitab, kuidas ja mil määral püüdsid plakatid kõnetada kohalikke mentaliteete, müüte ja stereotüüpe ning kuidas suhestus sellega natsionaalsotsialistlik ideoloogiline hegemoonia. Artikkel väidab, et kui sõja esimesel poolel keskendus Saksa plakatipropaganda Eestis peamiselt koloniaalsele enesekehtestamisele, võimaldas reþiim sõja lõpupoole eestlastele visuaalses mõttes ulatuslikku rahvuslikku eneseväljendust. Plakatid suhestusid kohalike identiteedikonstruktsioonide ja soovunelmatega käimasolevas sõjas ning kasutasid nende väljendamiseks eestlastele iseseisvusajast, eriti aga autoritaarsest ajajärgust tuttavat ikonograafiat ja stilistikat.


Karin Nugis. Eesti tarbekunsti identiteedi kujundamine ja 1960.–1970. aastate vastandlikud diskursused
79–97

Artikkel võtab fookusesse tarbekunsti identiteedi kujundamise protsessi 1960.–1970. aastate Eesti NSV-s. Moderniseerumisele orienteeritud ühiskonnas tõstatus tööstustoodangu kunstilise kvaliteedi küsimus, tarbekunstinäitustel hakkas aga funktsionaalse tarbeeseme kõrval üha enam domineerima abstraktsemate esteetiliste probleemidega tegelev tarbekunst. Kriitikas räägiti tarbekunsti liikumisest kujutava kunsti piirimaile. Artiklis tuuakse välja kaks vastandlikku diskursust, mis hakkasid tarbekunsti identiteeti kujundama: neid on nimetatud „disainidiskursuseks” ja „kunstidiskursuseks”. Mõlema diskursuse kujunemist ja toimimist mõjutasid klassikalisele kunstide hierarhiale toetuv kunstikaanon, aga ka kohaliku kunsti institutsionaalne struktuur, õppesüsteem ja näitusepoliitika. Tuginedes peamiselt ajastu retseptsioonile, analüüsib artikkel muutusi tarbekunsti käsitluses, tuues näiteid valdavalt keraamikast. Kuigi 1970. aastatel võib täheldada tarbekunsti uuenenud kunstiliste ambitsioonidega identiteedi kinnistumist, siis paradoksaalselt jäi tarbekunst tajuma end kujutava kunsti suhtes marginaalse Teisena.


Triin Ojari. Vahendatud elukeskkond: kaasaja arhitektuur meediapeeglis. Arhitektuuriteema käsitlemine Eesti ajakirjanduses alates 1990. aastatest
102–117

Artikkel arutleb Eesti kaasaegse arhitektuuri, ruumilise keskkonna ja linnaehituse temaatika käsitlemise üle ajakirjanduses. Eelkõige on vaatluse all küsimus, kas ja kuidas peegelduvad arhitektuuris toimunud muutused sama perioodi kirjutavas meedias ning ka vastupidi – kuidas arhitektuurikirjutus konstrueerib oma objekti ja ainest. Olulise aspektina analüüsitakse üht meedia põhiküsimust – seda, millises paradigmas ta lugejale nähtusi esitab. Igasuguste ühiskondlike teemade avalikkusele määratlemisel on oluline valitud kõneviis, domineeriv keel – kes ja kuidas seda teeb. Kuidas näeb ja tarbib kaasaegne massikultuur arhitektuuri ja ehitatud keskkonda laiemalt? Mis tingimustel on võimalik praktiseerida institutsionaalsust lahkavat kriitikat?


Ants Hein. Viru-Nigula Maarja kabelist nii- ja naapidi
123–150

Artiklis analüüsitakse Viru-Nigula Maarja kabelit kui arvatavalt üht kõige vanemat sakraalhoonet Eestis. Et mitte kõik selle kabeli kujunemisloo asjaolud pole lõplikult selged, on võimalik, et see võidi püstitada toonase Koila (Kok¿l, Cokgele) küla lõunapiirile juba 13. sajandi alguskümnenditel, kusjuures selle rajamisel olnuks initsiaatoriteks sealsamas lähedal asunud Mahu ehk Kaupsaare sadamas oma alustele ajutise peatuspaiga leidnud vene kaupmehed. Oma ülesehituselt mõjub kabel üsnagi venepäraselt, lähimaks prototüübiks nendesamade ülemere ehk zamorskjie kaupmeeste poolt 1207. aastaks Novgorodi turule püstitatud Püha Paraskeva kirik. Tänu soodsale asukohale ida-lääne vahelisel kaubateel suutsid nii Mahu sadam kui ka selle valdajaks olnud Koila küla säilitada oma tähtsuse veel 13. sajandi lõpulgi. Võib arvata, et 14.–15. sajandil seisis kabel varemeis, kuid pärast aastatel 1501–1503 toimunud Vene-Liivi sõda ehitati see Liivi ordu Tallinna komtuuri eestvõttel taas üles, seekord omamoodi võidu- ehk nagu on seda rahva seas ka kutsutud, Sõja-Maarja kabelina. Jäänud usupuhastuse järel taas varemeisse, püsis kabel rahvaliku pühapaigana au sees vähemalt 18. sajandi alguseni, kusjuures veel nüüdki ilmnes tema kultuses teatud venepäraseid jooni, sest sinna saabus palverändureid ka Venemaalt.


FOOKUS

Jean-Luc Nancy.
Pilt – eristuv.
Tõlkinud Anti Saar
155–166


Epp Annus. Love and the Image in Nancy and Lacan
167–179

Artikkel analüüsib Jean-Luc Nancy kujutisefilosoofiat, tuginedes Jacques Lacani armastusekäsitlusele. Essees „Eristuv võnkumine” (L’Oscillation distinct) kõrvutab Nancy kujutist ja armastust ilmaoleku kaudu. Lähtudes kujutise ja armastuse võrdlusest, osutab artikkel Nancy kujutisekäsitluse ja enesekäsitluse võrreldavusele. Nancy arusaamad kujutise jõust ja kujutise põhja kadumisest juhivad arutelu Lacani agalma mõisteni ja väiteni, et „armastus on selle andmine, mida andjal ei ole”: nii Lacani armastusekäsitluse kui ka Nancy kujutisekäsitluse keskmeks on ilmaolek.


Robert Hughes. An Introduction to the Aesthetics of Jean-Luc Nancy (with Reflections on Estonian Landscape Images)
183–197

Essee võtab vaatluse alla Jean-Luc Nancy esteetika, pöörates esmajoones tähelepanu tema maastikumaali käsitlusele. Jean-Luc Nancy esteetikale lähenetakse viie teesi kaudu: (1) kunst kui sündmus eemaldab tavatähendused ja kontseptuaalsed võrgustikud, mis sulgevad maailma subjekti eest ning vangistavad subjekti solipsismi; (2) kunst asetab subjekti ainukordse tajusündmuse kohalollu; (3) kunst vihjab pildi põhjana esituse vastaspoolusele, kaosele, representeerimatule; (4) kunst suhestab vaataja maailma tähistamatu ükskõiksusega inimliku olemise suhtes; (5) kunst toob esile subjekti teisesuse iseenda suhtes.


ÜLEVAATED

Ühest tellisarhitektuuri pärlist keskaegse Euroopa idapiiril. Jaan Tamm
201–206

Kaua tehtud kaunikene. Anneli Randla
206–208

Johann Wilhelm Krause fenomen ja aeg. Tiina-Mall Kreem
208–218

Muinsuskaitse siirdeühiskonnas? Kristina Jõekalda
219–224

Eesti talumaja lugu: faktirohke, kuid vajalike üldistusteta. Kristiina Tiideberg
225–229

Mõjukas monograafia eesti 1970. aastate kunstist. Jaak Kangilaski
230–235

Mitmekihilised eesti popkunsti narratiivid. Anu Allas
236–240

Tõnis Vindi isiku ja loomingu kunstiteaduslik rekonstrueerimine loomingulise biograafia, kunstisotsioloogia ja formalistliku kirjelduse kaudu. Indrek Grigor
241–247

Kesk- ja Ida-Euroopa kunstiajaloo „rändseminarid”. Krista Kodres
248–250

Rahvuslus kui kollektiivne tõbi. Kadri Veermäe
251–256

Tulevikuarheoloogiad. Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Assotsiatsiooni konverents Eestis. Epp Annus, Neeme Lopp, Virve Sarapik, Elnara Taidre, Jaak Tomberg, Piret Viires
257–262


KROONIKA 1. I – 31. XII 2012
263–269


AUTORID
270