2013/3–4 (22)

Erinumber „Uurides kesk- ja uusaja kunsti ENSV-s. Mai Lumiste 80”
Koostanud Anneli Randla


Anneli Randla. Mai Lumiste and the Study of Art History
7–13

Artikkel on sissejuhatuseks Kunstiteaduslike Uurimuste erinumbrile, mis keskendub nõukogudeaegse kunstiajalookirjutuse erinevatele aspektidele ja Mai Lumiste rollile kunstiajaloos, tutvustades selle probleemipüstitust ja uuritavaid alateemasid. Artikli teine pool annab lühikese ülevaate Mai Lumiste uurimustest, pöörates tähelepanu tema kunstiajaloo ja restaureerimise valdkondade vahelisele positsioonile ning laiale haardele tahvelmaalist arhitektuurini. Samuti püstitatakse küsimus Mai Lumistest kui tehnilise kunstiajaloo pioneerist.


ARTIKLID

Kersti Markus.
The Object and Its Interpretation: The Research Methods of Medieval Architecture in the Estonian SSR
17–33

Artikkel analüüsib nõukogude perioodi kunstikirjutust nii oma aja kontekstis kui ka selle hilisemat retseptsiooni. Kui 1950.–1960. aastatel jätkati Tartu ülikoolis enne sõda praktiseeritud meetoditega (motiivianalüüs, ehitusarheoloogilised ja arhiiviuuringud), siis 1970. aastaid võib pidada uuenduste ajaks. Stiilianalüüsi kõrvale tulid sotsiaalajalugu ja funktsiooniuuringud. Uuenduste läbiviijateks olid Leningradis õppinud või kõrvalerialalt tulnud teadlased. 1980. aastatel kujunes aga valitsevaks meetodiks stiilianalüüs kombineerituna ehitusarheoloogiaga, mis jäi domineerima ka järgmistel kümnenditel. Väidan, et meetodi valikute taga on karismaatilised uurijaisiksused, kelle roll on eriti oluline suletud ühiskondades.


Krista Kodres. Writing the Renaissance: Mai Lumiste and the Soviet Art History Discourse
42–59

Artiklis on vaatluse all Mai Lumiste renessansi konstrueerimise viisid. Tegu on ideoloogia ja distsipliini(diskursuse) kriitilise uurimusega, mille eesmärgiks on vaadelda, kuidas tunnustatud distsiplinaarsed meetodid ja seisukohad ning marksistlik-leninlik ideoloogia tingisid ja kujundasid stalinismijärgses Eesti NSV-s tegutsenud Lumiste kunstiajaloolisi tõlgendusi. Lumiste lõi arusaama kohalikust renessansist, lähtudes ühiskonna ja kunsti omavahelise vastavuse ideest. Lumiste renessansis on esil: 1) ühiskonna tasand, mida iseloomustavad ilmalikustumine ja humanism; 2) stiilitasand, mille mõõdupuuks on realistlik kujutusviis; 3)arengutasand, mis toob välja katkematu regionaalse stiiliarengu; 4) rahvuslik tasand, mis konstrueerib argumente renessansi kunstiproduktsiooni rahvusliku iseloomu tõestuseks. Kokkuvõttes revideeris Lumiste senist renessansidiskursust, kirjutades selle stiili senisest suuremaks ja tähtsamaks, sotsiaalsemaks ja rahvuslikumaks.


Kerttu Palginõmm. Mai Lumiste und der Problemkreis des Schaffens des Meisters der Lucialegende
65–92

Artikkel keskendub Mai Lumiste rollile Mustpeade vennaskonna Maarja altari esmase atribueerijana. Osutatakse Lumiste erinevusele friedländerlikust atributsioonitraditsioonist ja näidatakse, kuidas sündis Lucia legendi meister Tallinna altarimaali autorina. Tähelepanu all on uuemad andmed Lucia legendi meistrile omistatud teoste kohta, mis muudavad arusaamu ka Maarja retaablist. Rõhutatakse tehniliste uuringute vajalikkust ning tehakse esimesi samme selle teema käsitlemisel.


Krista Andreson. Research on Tallinn’s Dance of Death and Mai Lumiste – Questions and Possibilities in the 20th Century
96–109

Artikli eesmärk on keskenduda Mai Lumiste rollile Tallinna „Surmatantsu” uurimisloos, Lumiste ja tema eelkäijate lähtekohtadele ning nende metodoloogilistele alustele. Lumiste panusest rääkides on alati rõhutatud, et tema seisukohad tuginesid Moskvas aastail 1962–1965 teostatud tehnilistele uuringutele, mis esmakordselt võimaldasid teost stiilikriitiliselt ja ikonograafiliselt analüüsida. Hilisemas kirjanduses on üldlevinud arvamus, et Moskvas tehtud uuringud kinnitasid oletusi, et teose autor on Bernt Notke. Käesolev artikkel keskendub sellele, millised toonased seisukohad tuginesid tehnilistele uuringutele ja millised küsimused on siiani jäänud lahendamata.


Anu Mänd, Alar Nurkse. Family Ties and the Commissioning of Art: On the Donors and Overpaintings of the Netherlandish Passion Altarpiece
115–148

Artikkel annab ülevaate Mai Lumiste uuringutest Madalmaade päritolu Kannatusaltarist Tallinnas. Seejärel arutletakse altari sotsiaalse ja liturgilise konteksti üle, pöörates erilist tähelepanu ülemaalingute tellijatele. Küsimused, millele otsitakse vastuseid on: kas altari algne, nelja frantsisklasest pühakuga ikonograafiline programm oleks sobinud hiliskeskaegse Tallinna konteksti? millisele altarile oli ülemaalitud retaabel mõeldud? kes olid Lippe ja Grest ja kuidas olid nad omavahel seotud? kuidas sai altari omanikuks Urban Dene? kuidas olid seotud Dene ja Bock? millal ja miks nende kujutised üle maaliti? mida võimaldavad hiljutised tehnilised uuringud väita nende donaatorite vappide kohta, mis jäävad praegu nähtavate alla? Kõik see on oluline mõistmaks, millist rolli mängisid peresidemed ja suhtlusvõrgustikud kunsti tellimisel hiliskeskajal ja varauusajal, nagu ka selleks, et aru saada muutustest, mis on sellele kunstiteosele
aegade jooksul osaks saanud.


Merike Kurisoo. Patching Together a Thousand Pieces. Tombstones of Tallinn’s St Nicholas’ Church: History, Restoration and Layout in the Exposition of the Niguliste Museum in the 1970s
153–176

Artikkel vaatleb Tallinna Niguliste kiriku hauaplaatide restaureerimist ja eksponeerimislahendust, mis teostati 1970. aastatel kunstiajaloolase Mai Lumiste eestvõttel. Samuti analüüsitakse nende hauatähiste taastamise tähendust ja kohta Nõukogude Eesti restaureerimismetoodikate ja -praktikate väljal. Lisaks käsitleb uurimus 1950.–1980. aastatel teistes Tallinna pühakodades asunud hauakivide ennistamis- ja väljapanekuküsimusi. Artikkel annab ka ülevaate Niguliste hauaplaatide ajaloost ja uurimisest, vaadeldes hauatähiste saatust ja suhtumist neisse enne nõukogudeaegset restaureerimist.


Oliver Orro. Mai Lumiste as a Researcher of Kadriorg and Kadriorg as a Research Subject in Estonian Art History
182–201

Mai Lumiste kui mitmekülgse kunstiajaloolase tähelepanu pälvis teiste uurimisteemade kõrval ka Eesti barokkarhitektuuri üks kesksemaid teoseid: Kadrioru lossija pargiansambel. Sellega tuli tal tegelda igapäevase töö käigus toonases Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses, sest park ja loss koos abihoonetega vajasid terviklikku restaureerimislähtekohta, kuid on selge, et Lumistel on olnud Kadrioru vastu ka sügavam akadeemiline huvi. Nii tõusis ta Eesti läbi aegade kõige silmapaistvamaks Kadrioru-uurijaks, kelle töödele toetuvad suuresti ka kolleegide hilisemad kirjutised, ning tema konservaatorina langetatud otsused mõjutavad seniajani Kadriorus toimuvat. Võib tekkida küsimus: kuidas oli see võimalik? Esiteks, kas polnud Kadrioru loss ja park kui üks meie arhitektuuri ja maastikukunsti tippteoseid 1960.–1970. aastateks juba piisavalt uuritud, ning teiseks, kuidas sai Lumiste nõukogude aja kaunis kehvades oludes nii efektiivselt töötada?


MAI LUMISTE PERSONAALIA

Mai Lumiste bibliograafia

205–212


Helena Risthein. Notes on St Petersburg Academy of Arts
213–223

Peterburi kunstiakadeemias ehk nõukogude ajal I. J. Repini nimelises Maali-, Skulptuuri- ja Arhitektuuriinstituudis õppisid paljud eesti kunstiteadlased. Siinsed märkmed tutvustavad selle õppeasutuse õppekorraldust 1970. aastail ja annavad ülevaate Eestist pärit lõpetajatest.


LEIUD

Kaur Alttoa.
Ühest kadunud(?) käsikirjast
227–228


AUTORID
229–230