2015/3–4 (24)

ARTIKLID

Kersti Markus.
Kuidas propageerida ristisõda visuaalselt? Taanlaste ristisõjast Eestisse 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi algul sakraalse ehituskunsti vahendusel
7–44

Artikli eesmärgiks on analüüsida Taani ümarkirikute ehitust Eestisse kavandatava ristisõja kontekstis. Senises Läänemere ristisõdade historiograafias on visuaalne materjal täitnud peamiselt illustreerivat rolli, käesolevas uurimuses saab sellest aga põhiallikas. Kristuse hauakirikute ehitamine Taanis ja selle lähiregioonides kajastab ennekõike kahe Valdemari – Suure ja Võitja – aegset poliitilist retoorikat. Kui Valdemar I ajal pöördutakse taanlaste endi poole, näidates nende eliiti Jumala väljavalitutena, kellel oli esiisade mandaat valitseda, siis Valdemar II ajal muutub sõnum militaristlikuks, kutsudes üles lahingutele usu eest.


Kerttu Palginõmm, Ivar Leimus. Der Marienaltar der Bruderschaft der Schwarzenhäupter vor dem Hintergrund des Wertes der abgebildeten Luxusgüter
49–81

Kunstiajaloolase ja majandusajaloolase koostöös valminud artikkel keskendub Mustpeade vennaskonna Maarja altaril esinevate luksusesemete kallidusastmele ja hinnaproblemaatikale. Teave toonaste väärisesemete hinnast asetatakse retaablite üldise maksumuse foonile. Et motivatsioon kallite kangaste, kullassepateoste, vaipade ja keraamika kujutamiseks näib tulevat Bruggest ja mitte Tallinnast, siis vajab meistri seesugune toimimine eraldi seletust. Kuigi ei õnnestu välja arvutada luksusesemete kogusummat, mille pealt tellijad n-ö kokku hoidsid, püüeldakse esemete hierarhiseerimise poole, tõdedes, et retaabli kontekstis kaubanduslike vahenditega loodud paradiisis kujutatud taevaseid olendeid ümbritseb parim võimalik. Erilist tähelepanu on artikli raames pööratud väärisesemete andmetele ja nende hinnale Liivimaa kirjalikes allikates.


Ants Hein. Tallinna hiliskeskaegne ehituskoolkond ja Oleviste kirik
86–111

Keskaegse Euroopa jaoks kujutas Liivimaa paljuski ääremaad, kuhu ka kogu õhtumaine arhitektuur oli jõudnud kohale omamoodi koloniaalkunstina – olles pidanud siin ümber kohastuma, lihtsustuma, vulgariseeruma ning seda eriti siis, kui suurem osa siinsetest ehitistest ehitati valmis kohalike põlisrahvaste hulgast võrsunud ehitusmeistrite käe all. Põhimõtteliselt sai siin juba 14.–15. sajandil teoks see, mida muidu võib veidi hiljem täheldada ka paljudes Aasias, Aafrikas ja Ameerikas asunud koloniaalmaades: neissegi oli eksporditud üksteise järel mitmesuguseid euroopalikke kõrgstiile, mis aga seal, kohalikes oludes, kontamineerusid sedavõrd, et meenutasid oma algseid eeskujusid lõpuks ainult kaudselt. Ka hiliskeskaegsele Tallinnale omane ehituslaad ehk -koolkond leiab siinses artiklis vaatlemist kui iselaadi koloniaalstiil, kusjuures põhjalikuma analüüsi alla on võetud kaks 15. sajandi algupoolel toimunud mahukat ehitustööd – 1420. aasta paiku alustatud ja ilmselt 1425. aastaks valminud Oleviste kiriku koori ümberehitus ning sellesama kiriku pikihoone ulatuslik laiendamine aastail 1436–1450.


Kristina Jõekalda. Art History in Nineteenth-Century Estonia? Scholarly Endeavours in the Context of an Emerging Discipline
115–143

Artikkel vaatleb kunstiajaloodistsipliini juurdumist ja professionaliseerumist Balti provintsides ja iseäranis tänapäeva Eesti alal, seades fookusesse ajaloo ja kunstiajaloo distsiplinaarsed piirid, samuti „amatöörlike” ja professionaalsete kunstiajaloolaste ning ka ülikooli ja õpetatud seltside vahekorra. Tartu ülikoolis astuti 19. sajandi jooksul küll samme institutsionaliseerumise suunas, kuid millist mõju avaldasid need kohaliku arhitektuuripärandi teaduslikule uurimisele, mis sai alguse väljaspool ülikooli ringkondi? 19. sajandi keskpaigast alates avaldatud esimeste Eesti ala arhitektuuri käsitlevate monograafiate kui juhtumiuuringute varal võtab artikkel arutluse alla akadeemilise kunstiajaloo kriteeriumid, vastavad sammud saksa kunstiteaduses ning baltisaksa autorite teadlikkuse nendest. Erilise tähelepanu all on esimeseks professionaalseks kunstiajaloolaseks peetav Wilhelm Neumann.


Virve Sarapik. How to Write Soviet Estonian Art History: Three Attempts, from Stalinism through the Khrushchev Thaw and Beyond
150–167

Artikli eesmärk on heita sissejuhatav pilk Eesti nõukogudeaegsesse kunstiajalookirjutusse. Kunstiajaloo kui ideoloogiliselt sobiva ja tervikliku narratiivi loomist määrasid erisuunalised mõjutegurid. Olulisematest tuuakse artiklis välja institutsionaalsed aspektid, kohaliku kultuuritraditsiooni mõju ja ajafaktor: ideoloogilise sunni ja kontrollimehhanismi olulised muutumised. Kunstiajalookirjutuse nõukogulikku reeglipära ja erijoonte suhteid võimaldab analüüsida eeskätt kõrvutus „Eesti kirjanduse ajaloo” valmimisega.


Indrek Rünkla. Architecture as a Practice of Articulation
173–188

Artikkel katsub kirjeldada arhitektuuri tegemise juures toimuvat maailma liigendamist kui eraldi oskustegevust. Vaatan arhitektuuri tegemist kui liikumist liigendamata olekust liigendatud oleku suunas. Oleva ja kavandatud maailma otstarbekohane ringiliigendamine kuulub kaasajal järjest enam arhitekti ülesannete hulka. Artikkel analüüsib liigendamise praktikas sisalduvaid võimalusi ja vastuolusid.


FOOKUS

Sven-Olov Wallenstein.
Biopoliitika ja modernse arhitektuuri sünd
Inglise keelest tõlkinud Ingrid Ruudi
193–221



AUTORID
223