2020/1–2 (29)

ARTIKLID

Luule Epner, Eero Epner.
Ene-Liis Semperi autorilavastuste hübriidne esteetika
7–30

Artikkel käsitleb Ene-Liis Semperi (s 1969) küsimuseasetusi ja kunstilisi strateegiaid kolmes otsingulises autorilavastuses, mis esietendusid teatris NO99 ajavahemikus 2014–2017. Keskendutakse nende lavastuste eripärasele, kaasaegsest visuaalkunstist mõjustatud esteetikale, lähemalt analüüsitakse lavastuste ruumilisust (sh atmosfääre), ajalisust ja kehalisust, tuues välja peamised etendamisstrateegiad. Võrdlevalt vaadeldakse Semperi videoteoseid 2011. aasta isikunäitusel. Semperi lavastusi uuritakse nüüdisteatrile tunnusomase hübriidsuse mõistelises raamistikus.


Virve Sarapik. Küberneetika ja semiootika: tõrksa taltsutamine ehk kokkupuuteid 1960. aastate nõukogude abstraktse kunstiga
35–58

Siinne artikkel võtab vaatluse alla Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonna (TMK) kujunemise algusaastad: millised tegurid seda mõjutasid ning kuidas semiootika haakus kohalike kultuuripürgimustega nii Nõukogude Liidu keskustes kui ka TMK perifeersemas tugipunktis Eestis. Artikli keskseks küsimuseks on varase nõukogude kultuurisemiootika seos visuaalkunsti uuenemistaotlustega 1960. aastate esimesel poolel.


Andrus Laansalu. Objekti ja fragmendi seosed
63–86

Artikkel keskendub kolmele küsimusele. Esiteks, kuidas (kunsti)objektid purunevad? Teiseks, millised on purunemise käigus tekkivad fragmendiparved? Kolmandaks, millised on objektide ja neist tekkinud fragmendiparvede suhted, kui tihedalt nad omavahel kokku kuuluvad ja millel see kuuluvus põhineb? Need küsimused ei ole artiklis üksteisest selgepiiriliselt eraldatud ja ka praktikas on nende vahele eraldusjoonte tõmbamine sageli keeruline. Inimkultuuri külgnemine fragmenteerumisega algab esimestest kildude lahtilöömisega tekitatud kivitööriistadest. Varased loomingulise käitumisega tekitatud objektid on peaaegu kõik rohkem või vähem fragmenteerunud. Varase kunsti uurimine nõuab pidevat konserveerimispraktikate sekkumist objektidesse ja nende fragmentidesse. Artikkel on katse kaardistada tervikobjektide, fragmendiparvede ja konserveerimistavade vahele jäävat pingevälja.


Liisa-Helena Lumberg. „Prorafaeliidid”. Religioosse kunsti klassikaline ideaal ja teoste toimijapotentsiaal 19. sajandi esimesel poolel Eesti- ja Liivimaal
90–116

Artikkel käsitleb baltisaksa religioosset kunsti 19. sajandi esimesel poolel rõhuga kunstialaste mõjutuste võrgustikul ja klassikalise ideaali taasloomel. Baltisaksa kunstnikud olid kontaktis natsareenlastega, kelle ideaalid lähtusid Raffaeli loomingust, üritades kunsti ja religiooni sidusaks tervikuks sulandada. Baltisaksa religioosses kunstis on sel perioodil näha natsareenlaste mõju, mistõttu eelistati idealiseeritud vorme ja ka renessansskunstnike koopiaid.


Kerttu Palginõmm. Zwei franko-flämische Agraffen aus dem spätmittelalterlichen Reval als Beispiele für symbolische Kommunikation
121–144

Kullassepakunst sobib eriliselt hästi sümboolse kommunikatsiooni uurimiseks, sest ehete abil oli tavaks oma isikupära, ambitsioone ja selle kaudu ka staatust väljendada. Artikkel keskendub kahele Tallinna hiliskeskaegsele ilunõelale Tallinna Linnamuuseumist, mis pärinevad franko-flaami kultuuriruumist, ning esitab küsimuse nende võimaliku algse omaniku, päritolu ja tähenduse kohta.


ÜLEVAATED

Vahepealsed asjad ja vahepealsed ajad. Jüri Kivimäe
151–155

Õed kunstis, õed teaduses. Rahel Aerin Eslas
156–158


KROONIKA 1. I – 31. XII 2019
159


AUTORID
167